Meie piiratud nutikus

Väikeses Eesti riigis on erinevate arengukavade väljatöötamisega seotud muljetavaldav hulk inimesi. Neid andekaid inimesi tuleb pidevalt juurde ja nende oskused järjest paranevad, sest õnneks on arengukavasid vaja piisavalt tihti uuendada. Nii jääb üle vaid imestada, miks siis Eesti ei ole juba viie rikkama riigi seas.

Me võiksime selles vallas veelgi edasi liikuda ja üllatada kogu maailma oma nutikusega, lastes mõnel oma start-up firmal kirjutada arengukavade väljatöötamise äpi. Eesti uueks ekspordiartikliks võiks see sobida päris hästi. Kujutan juba ette presidenti tema järgmisel välisvisiidil mõnele kolleegile x-tee asemel näitamas, kuidas ta oma mobiilis nuppu vajutab ning printerist tuleb uus, mahukas, värviline ning kindlasti ka matemaatilist mudelit sisaldav arengukava. Menüüst peab ainult valima, mis valdkonna kava vaja on – kas energiamajanduse, teaduse ja innovatsiooni, regionaalpoliitika või mõne maakonna oma.

Kuidas siis ikkagi on võimalik, et olles ise nii nutikad, meie arengukavad kiiresti peale väljatöötamist ununevad ja elu isevoolu teed pidi edasi läheb? Suure ärevusega ootame arengukava perioodi lõpus tehtavat kokkuvõtet ja tõdeme, et jälle ei ole läinud nii nagu tahtsime. Veel piinlikum, kui riigikontroll ka oma aruandes selle välja toob.

Hiljuti riigikogus peetud teaduse rahastamise teemalisel konverentsil jäi kõlama, et meie rahva nutikus on mingil geneetilisel põhjusel piiratud ning piirdub tihti ainult arengukavade ja strateegiate väljatöötamise oskusega. Tundub lausa rahvuslik kokkulepe, et arengukava tegemisel ja edasistel tegevustel ei pea olema midagi ühist. Sealt edasi ei ole nende kavade elluviimiseks vaja meie piiratud ressursside puhul teha ühtegi ebamugavat ümberjagamise otsust.

Ei ole ju vahet, kas äris või riigijuhtimises, raha ja häid inimesi on alati puudu. Ettevõtluses näeme, et mõnel lihtsalt õnnestub oma strateegia elluviimine paremini, teisel mitte. Miks see nii on? Teadupärast on inimene loomu poolest laisk ja püsib oma mugavustsoonis – tegeleb sellega, mis talle meeldib. Tegeleda aga sellega, mida me tegelikult arengu elluviimiseks vajame, on üksjagu suur kunst, millega vaid vähesed hakkama saavad. See nõuab tihti ebamugavaid otsuseid, et seda vähest raha ning veelgi vähemaid häid inimesi õigete asjadega tegelema panna.

Võttes nüüd järgmise aasta alguses vastu hulgaliselt uusi ja põnevaid 2016+ arengukavasid, peaksime endilt seejuures küsima, millisel moel saaks riik oma inimesi mugavustsoonist välja tuua. Kuidas reaalselt nende arengukavade elluviimisesse kaasa haarata vajalikud piiratud ressursid –raha, teadlased, õpetajad, riigiametnikud jne.

Vähemalt pool sellest arengukavade koostamisele kulunud ressursist peaks olema iga-aastaseks vaheeesmärkide kontrollimiseks ning uute konkreetsete tegevuste seadmiseks järgmiseks aastaks. Sellise nutika muudatuse efekt majandusele oleks mõõtmatult suur.